kasulik pihlakas

Pihlakas – sügisene vitamiinipomm

Pihlakas on üks eriline taim. Teda tunnustab teadusmeditsiin ja soovitab rahvameditsiin, ometi kasutatakse teda suhteliselt harva. Juba vanarahvas ütles, et pihlakas on kodukaitsja. Üsna ammusest ajast on tänu rahvausundile teada, et pihlapuu toob õnne majja, on pühapuu, mistõttu ei tohi teda koduaiast hävitada.

Pihlakas peletas pahad vaimud majast eemale ning istutati alati maja lähedusse, et välk sisse ei lööks. Pihlaka küljest pärit vitsad pidid aitama lapsi sõnakuulelikuks. See kehtis küll ainult poisslaste puhul, sest tüdrukud võisid jääda pärast seda vanatüdrukuteks.

Tegelikult ei ole pihlakas meie vanarahvale üldse nii tuntud nagu arvata võiks. Eestis hakkas ta levima alles XX sajandi lõpuaastatel. Dekoratiivpuuna küll varem, kuid ikkagi piiratult.Pihlakat on hea kasvatada piirkondades, kus teised marjad külma tõttu ei taha hästi kasvada. Seetõttu ongi enamus pihlakasorte pärit Venemaalt. Pihlakas on põhjamaa suur kingitus, sest ta on siin kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Rahvameditsiinis kasutatakse tema õisi ja marju (värskelt, kuivatatult, külmutatult), vähem lehti. Enne marjade kuivatamist oleks marju soovitav hoida õues külma käes 1 ööpäev ja kuivatada seejärel 40-60 C juures praeahjus või kuivatis. Marjad säilitavad raviomadused 2 aastat.

Pihlakaid on üle saja liigi. Pihlakad levivad eelkõige põhjapoolkeral ning on suure kohanemisvõimega. Kõige levinum on harilik pihlakas, mis kasvab enamasti kuni 15m kõrguseks. Mida teatakse vähem on see, et pihlakas kuulub samasse perekonda õunapuu, pirnipuu ja arooniaga.

Pihlakas tarbepuuna pole eriti laialdast kasutust leidnud, sest pikemat ja oksavaba pihlakapakku on väga raske hankida. Pihlaka puit koosneb lüli- ja maltspuidust, kusjuures mõlemad on punakad või pruunikad, seega küllaltki dekoratiivne. Seega kasutatakse pihlakapuitu väiksemate pisiesemete valmistamiseks.
Paljude pihlakaliikide viljad on söödavad, kuid neil esineb ka palju puudusi. Näiteks kannab pihlakas marju perioodiliselt, viljadel on kibe maitse ning need on väikesed.
Just viljade kibe maitse on see, miks pihlakamarjad on leidnud vähe kasutamist. Viljade maitse paraneb küll pärast öökülmi, kuid meie merelises kliimas saabuvad öökülmad hilja ning rändlinnud võivad selleks ajaks põõsaga juba „puhta töö“ teha.

Siiski on pihlakamarjad väga kasulikud. Neid tasub korjata täisküpsusel, esimeste külmade saabumisel, sest marja maitse muutub külmade tulekul magusamaks, vähem mõrkjaks ja mahlasemaks. Marjades toimuvad külma mõjul biokeemilised muutused, toimub hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks. Marjades on tärklist, mis samuti muutub suhkruks. Külm muudab isegi pektiinaineid. Lahustuva pektiinaine kogus suureneb ja mittelahustuv langeb. Õunhappe ja parkainete osakaal väheneb. Vanasti korjati marju metsast ja hoiti heinaküünis heinte sees, pööningul või aidas. Tänapäeval on kodudes külmikud ja marjadega toimetamine lihtsam. Soovitav on korjata näiteks terved kobarad koos sinna kuuluvate lehtedega ja asetada need ööpäevaks sügavkülma, et sellest valmistada mahla, siirupit või kompotti või jättagi sügavkülma toorena kasutamiseks talve jooksul.

Pihlakad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Meditsiin soovitab pihlakaõite ja kuivatatud pihlakaviljade teed maksa-, neeru-, seedetrakti haiguste leevendamiseks ning verejooksude ja köha leevendamiseks. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et pihlakaviljade tee alandab lipiidide kogunemist maksas ja kolesteroolisisaldust veres ning omab antibakteriaalset toimet.

Kuna pihlakavilju söövad inimesed harva, siis eeskätt sobivad nad mahla valmistamiseks. Mahla võib valmistada nii värsketest, kui külmutatud marjadest. Viljad pressitakse koos kobaratega. Eriti hästi sobib pihlakamahl õunamahlaga (1 osa pihlakat ja 4 osa õuna).

Kuivataud pihlakaid võib segada erinevate salatite vms hulka, kultuurpihlakatest sobib valmistada moosi. Näiteks sordid „Vene pihlakas“ ja „Gratnaja“. Moosi maitse meenutab küllaltki palju hoopis pohlamoosi.

Kindlasti tasub pihlakaid kasutada toitude koostisosana, sest tegu on väga kasuliku ja tervisliku marjaga. Natukene kibedat maitset annab pehmendada või hea maitsestamisega hoopis kaotada.Lõpetuseks üks mõnus magustoit, mida tasub kindlasti järgi proovida:

Pihlakamarja-kohupiimavaht

Võta 0,75 liitrit sügavkülmutatud pihlakaid. Keeda marju 15 minutit ning purusta mikseriga, lisades 100-150g suhkrut. Vahusta 250 g vahukoort 100g suhkruga, lisa vaniljemaitselist kohupiimapastat ning sega. Oota, kuni pihlakapüree on jahtunud, lisa see kohupiimasegule ning mikserda veelkord kergelt.